Tegelased: Kaigu Observatoorium (Saaremaa), Loorisumu (The Veil Nebula, NGC 6992), Hubert (Berni karjakoer)
Nagu varemgi, olen jälle Saaremaal. Päev oli täis äri ajamist, kus teine pool käitus nagu oleks bullshit-bingot mänginud. Nii kui "kinnisvaraväärtus miinus kohustused pluss sularaha jääk" kuulis, nii lahkus ruumist, nagu oleks hiina keelega tegemist. Aga nii ju firma väärtus arvutatakse! Olen ka varem ettevõtmisi ostnud, kuid seekordne teine pool tundus, nagu oleks kuu pealt kukkunud ja söekaevanduses kogu elu töötanud, teadmata aurumasinatest miskt! Teinud peale sauna ühe Corona õlle, läksin rõdule end jahutama. Ja mis ma nägin? Rõdu avaneb lääne suunas, seal kus observatoorium asub. Kogu taevas oli täis tähti ja nende taustal oli loojumas?....Loorisumu, kauneim udukogu, mida eales olen pildistanud. Vaid mu kallis naine pakuks sellele konkurentsi! Taevane teater oli oma eesriiet just alla laskmas, alumine riideviirg puudutamas horisonti. Tähetorn, mis muidu pimedas naha polnud, säras, nagu täiskuu ajal, isegi eemal olev metsaveer oli näha. Olin maha mänginud õhtuse teatrietenduse, kuid... see vaatepilt oli ilusam, kui mis iganes teatrimäng olla võiks. Ahhetades kuuslin, kuidas Hubert eemal haukuma hakkas.